Kasv
Kuju: korrapärase koonusja võraga, harvem kuhikjas. Vormidel ka sammasjas, rippoksaline, madalkompaktne või laiuv. Vabalt kasvades ulatub võra sageli maapinnani
Kõrgus: suured puud, 20–40 (70) m.
Kasvukohanõudlus
Valgus: enamik liikidest on suhteliselt varjutaluvad.
Substraat: viljakad liivsavi- ja savimullad, taluvad nii nõrgalt happelisi kui ka aluselisi muldi.
Õhuniiskus: parasniiske, taluvad ka kõrget põhjavett ja liigniiskust.
Põuakindlus: mõned õhukese okkaepidermiga sordid on tundlikud talvise põua suhtes, tuntuim „kõrbeja“ on kanada kuusk ‘Conica’.
Tuulisus: pinnapealse juurestiku tõttu võib tugev tuul vanemad puud ümber lükata.
Talvekindlus: enamik kuusevorme on.
Sobiv kasvukoht: hea taust soolotaimedele, nad sobivad hästi heki- ja piirdetaimeks. Ilusa kõrgema heki saab just harilikust kuusest. Eri liikide puhul tuleb jälgida, kas nad taluvad linnaõhku või sobivad nad maale. Tööstustingimustes suudab vastu pidada torkav kuusk ja serbia kuusk.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist kasta rikkalikult.
Väetamine: aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Pügamine: talub hästi.
Varjutamine: nooremaid taimi varakevadel (märtsis).
Katmine: ei, kui siis kerasorte.
Istutamine: Vähe nõudlik mullastiku suhtes.
Võimalikud häired
Haigused: juurepess, seenhaigustele on vastuvõtlikud eriti kääbuskasvulised vormid, mille võra on tihe ning seetõttu halva ventilatsiooniga. Lisaks rooste, pudetõved, külmaseen, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik,Elatobium abietinum, Oligonychus unuguis, juurepruunik, hariliku kuuse ladva surm.
Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.
Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.
